Valminud on raport, mis annab ülevaate Eesti teadusnõustamise ja teadmistepõhise poliitika-kujundamise hetkeseisust ning pakub suuniseid nende edasiseks arendamiseks.
Energeetikainsener Aap Erik (32) laadis reedel pere elektriauto sõiduaku täis ja jäi ootama laupäeva hommikut, mil algava 33 tunni pikkuse Balti elektrivõrgu saartalitluse kohta on ennustatud nii täielikku kollapsit kui ka seda, et tegelikult ei juhtu midagi erilist. Kui peaks minema pessimistide jutu järgi, võtab mees auto appi.
Kuhu ta sellega siis sõidab? – küsite. Tegelikult mitte kuhugi. Tema poolteist aastat tagasi ostetud elektriautol on üks omadus, mis aitab maaperel ka pikemaks veniva elektrikatkestuse suurema mureta üle elada.
«Meil on tegelikult olemas suur akupank ratastel,» ütleb Võrus OÜs Leonhard Weiss välisvõrkude vanemprojekteerijana töötav Aap Erik. «Ostsime elektriauto, mis annab meile võimaluse kodu ligi nädal aega akutoitel hoida. Seetõttu väga paanikat ei olegi.»
Sisuliselt saab tolle Lõuna-Korea päritolu elektriauto sõiduaku vajadusel nii-öelda tagurpidi tööle panna ja ühendada selle külge kodused voolunõudlejad. «Autot valides oli üks argument, et seda on võimalik kasutada akupangana,» räägib Erik. «Ta annab välja ühe faasi, 3,5 kilovatti koormust. 3,5 kilovatti ongi selline, millest piisab külmiku, valgustuse, side toiteks nädalaks, tarbimist piirates pooleteiseks nädalaks.»
Kuid tegelikult usub noor insener, et igapäevast elu Baltimaade väljajuurimine Venemaa vooluvõrgust ning Mandri-Euroopa sagedusalasse istutamine ei mõjuta. Ka firmas ei ole töötajaid «häireolukorda» viidud. «Meil on ainus suunis, et jätkake oma igapäevast tööd, elage oma igapäevast elu,» ütleb Aap Erik.
Balti energiavõrgu saarena toimimise aega tuleb tema sõnul võtta kui üht suurt õppust. «See on situatsioon, mida tavaolukorras ei teki,» selgitab ta. «Meil on Soomega ühendused, millest üks on muidugi praegu maas, plaanitakse uut ühendust Läti ja Rootsi, Leedu ja Poola vahele, et tugevdada meie piirkonna seotust Kesk-Euroopaga.»
Kui üldse, siis võib inseneri sõnul saartalitluse ajal ette tulla lühiajaline elektrikatkestus, kuni reservjaamad käivituvad ja puuduoleva elektri võrku toodavad. «Ma ei usu, ma ei näe oma vaatevinklist, et tuleks nädalate pikkune katkestus. Et juhtuks suur prohmakas, on vaja mingisugust välist agressorit, kes reaalselt tuleb midagi hävitama,» lausub ta.
Saun vajas valgustust
Aap Erik hakkas elektri vastu huvi tundma poisieas. 7.–8. klassi õpilasena võttis ta kätte ja vedas maal vanaema juures sauna uued juhtmed ning paigaldas valgustid. «Saunas käia oli pime. Tekkis mõttekoht, et kas saaks midagi teha,» jutustab ta. Aasta võis olla siis 2006 või 2007, Youtube oli juba leiutatud ja internetist naga elektriasjandust uurima hakkaski.
«Alustasin kunagisest garaaži kilbist, vahetasin kaitsmed välja, vedasin sealt uued kaablid välja. Kõigepealt tuli väike saunaruum, siis juba terve garaaž järele. See oli täitsa põnev. Tänase päevani on saunas valgus sees, tuli põleb ja pistikud on seinas,» räägib noor mees. «Kuidagi oli juba siis selline tunne, et just elekter on minu valdkond.»
Elekter on valdkond, millest uudistes räägitakse praegu iga päev. Olgu siis põhjus kõrge hind, tootmisvõimsuste vähesus, võitlus tuulikute vastu, «lohakad» kaptenid Soome lahe lainetel ja viimastel nädalatel Mandri-Euroopa võrguga sünkroniseerimine – elekter pakub laialdast kõneainet.
Et aga seinast elekter kätte saada, on lisaks tuulikutele, päikesepaneelidele ja põlevkivijaamadele tarvis ka ülekandekaableid, tuhandete kilomeetrite kaupa postide otsas ja maasse kaevatud juhtmeid, mis otsekui veresoontena meie tsivilisatsiooni toimivana hoiavad. Just nende viimastega, samuti sidekaablivõrgu projekteerimisega Aap Erik Võrus oma väikses Vilja tänava tööruumis päevast päeva tegelebki.
Mitte ainult laua taga
«Tegelen peamiselt uutele majapidamistele ja tööstusettevõtetele elektri kohaletoomisega, et neil üldse oleks võimalik hakata elektrit tarbima,» räägib ta. Lisaks käivad tema käe alt läbi elektri- ja sidevõrkude arendused. Peamine tellija on Elektrilevi, kes annab Aap Eriku tööandjale, Saksa päritolu osaühingule Leonhard Weiss lähteülesande kaablitööde tegemiseks.
Aap Eriku töölaual on kolm kuvarit, mis on projekteerimisel kõik käigus. Ent eksib see, kes peab energeetikainseneri tööd pelgalt laua taga käivaks nokitsemiseks. Võrumaa maastiku eripärade tõttu tuleb tal käia kohal, et tulevase elektri- või sideliini kulgemine looduses inseneri pilguga üle vaadata. Vastasel juhul võib väga tõsiselt mööda panna.
«Kesk- ja Põhja-Eesti on tasane maa, seal ei ole reljeefi ega midagi, seal on lihtsam,» selgitab Aap Erik. Võrumaa kõrguste vahed aga tähendavad, et igast nõlvast ei ole võimalik kaablitrassi läbi planeerida, sest kaablile kraavi kaevav kopp võib seal lihtsalt ümber minna. Seda Tallinnas kontorilaua taga istuvad planeerijad tihtipeale märgata ja arvesse võtta ei oska.
Erik toob näiteks ühele eramule Kütiorus tehtud elektriprojekti. Talle antud lähteülesanne nägi ette kaabli paigutamise suusakeskuse laskumisnõlva kõrvale – alla orgu ja vastasnõlvast uuesti üles. «Seal on kõrguste vahe 30–40 meetrit – sellist kukkumist kopaga ei tee,» ütleb mees. «Tere tulemast Kagu-Eestisse!»
Kaabel veeti siis Kütiorus teist, laugemat rada mööda. Kuna see aga tähendas ringiga minekut, tuli inseneril palju suhelda sealsete maaomanike, liituja enda, aga samuti Elektrileviga. Suhtlemine ja kohapeal käimine Aap Erikule meeldib. See oli ka üks põhjus, mis ta karjäärivalikul sihtis just tööd elektrivõrkudega, mitte kohta näiteks mõnes tehases kaheksa tundi arvuti taga elektriasjandust korraldamas.
«Teiseks muidugi ka see, et selleks ajaks, kui bakalaureuseõppe lõpp hakkas terendama, sain aru, et ma Tallinnas olla ei taha,» sõnab Aap Erik.
Võru Kreutzwaldi gümnaasiumi lõpetamise järel õppis ta Tallinna tehnikaülikoolis elektriajamite ja jõuelektroonika erialal ning sai pealinnaeluga lähemalt tuttavaks. «Hommikul sõidad Lasnamäelt Mustamäele iga päev tund aega tööle, õhtul tund aega töölt koju. Samahästi võiksin ma iga päev kuhugi Tartu ääre peale siitsamast Võrust käia – palju stressivaesem, liiklus ei ole närviline.»
Kui Aap Erikul pärast tehnikaülikooli Võrumaal erialast tööd kohe leida ei õnnestunud, omandas ta maaülikoolis magistrikraadi energiakasutuse erialal.
Aastal 2017, veel enne lõputöö kaitsmist kandideeris ta välisvõrgu projekteerijaks oma praeguse tööandja juurde ning alustas seal sama aasta 14. märtsil tänini kestvat karjääri.
Elutähtis amet
«Kuni inimestel on soovi midagi ehitada, midagi teha, nii kaua on meil laud alati kaetud,» kiidab Aap Erik energeetikainseneri kutset. «See on hästi jätkusuutlik.» Aeg-ajalt käib ta ka koolides oma tööst noortele rääkimas. Ikka läheb ka jutuks, kelle töö on siis tähtsam, kas näiteks IT-inseneri, arsti või veel mõne kolmanda elukutse esindaja oma.
«Ma olen siis alati küsinud, et kuhu te ITga lähete, kui ma rubilniku (pöördlüliti) välja tõmban. Kui elekter meie elust ära võtta, kukub ühiskond kokku – arst ei saa küünlavalgel opereerida.»
Kui elekter meie elust ära võtta, kukub ühiskond kokku – arst ei saa küünlavalgel opereerida.
No aga diiselgeneraatorid on ka ju olemas? Selle märkuse pareerib Aap Erik lihtsa tõega, et eks generaatorgi ole selleks, et ikka sedasama elektrit toota. Elektrita tänapäeval lihtsalt ei saa.
«Selleks, et generaator oleks õigesti ühendatud, on vaja, et keegi seda teha oskaks. Võid selle poest osta, aga me oleme näinud neid variante ka, kus isehakanud elektrikud on ühendanud selle suvaliselt maja harukarpi. Halvemal juhul võib maja maha põletada. Selleks on vaja erialainimest.»
